Tähe-Lee Liiv – kuueteist aastaga klassikatäheks
Author: Britt Rosen
Publication: Postimees
Description: Feature story on Liiv’s rapid rise to national prominence.
Eduks on pianistil vaja annet, töökust ja head õpetajat. Kui üht pole, siis teised kaks kannatavad, ütleb värske klassikatäht Tähe-Lee Liiv.
Neli muusikakooli korraga: muusikakeskkool ja EMTA noorteakadeemia Tallinnas, Sibeliuse akadeemia Soomes ja Perosi Itaalias. Vähemalt viis tundi klaverimängu päevas: kodus Estonia tiibklaveril, Helsingis Steinwayl, ühel maailma hinnatumal pillil. Mullune Eesti pianistide konkursi võit.
Muidugi keerleb «Klassikatähtede» telekonkursi ajaloo noorima võitja, pianisti Tähe-Lee Liivi (16) elu suuresti klassikalise muusika ümber. «Pisike ime,» iseloomustas teda žürii liige Kadri Tali.
Ka tema playlist’is annavad tooni klassikahelid, muu hulgas Pjotr Tšaikovski esimene klaverikontsert, ta enda esituses. Klassika ülivõrdes, iseloomustab ta suurejoonelist lugu. Või Aleksandr Borodini teine keelpillikvartett, mõjus teos, mis tekitab alati külmavärinaid. Ent selles nimistus leidub ka räppi, poppi ja indie’t. Näiteks Eesti räppareid, nublut ja EiKi, viimati lisandusid sinna EiKi «E-Moll» ja Antoha MC «Bom». Viimane on Vene tantsumuusika, tõmbab su hästi käima, põhjendab neiu. Kõige sagedamini kõlab see muusika sõprade seltskonnas. Muidu aga mööduvad vabamad hetked pigem vaikuses. Kui üldse muusikat kuulata, siis ehk tunnine annus ja sedagi üle päeva. Või olla raamatuga – peamiselt kirjandusklassikaga, kuigi viimatine, Haruki Murakami «Kafka mererannas», oli midagi hoopis erinevat. Lugedes tundus, nagu oleks ta näinud mingit unenägu, mis ei kesta vaid ühe öö, vaid raamatut avades see muudkui jätkub ja tekitab sürrealistliku lapsepõlvetunde. «Mu isa ütles kord, et elu on nagu üks mäng ja suur unenägu. Seal see nii oligi,» mõtiskleb noor pianist.
Lapsepõlve muusikaelamus. Kui olin vaid paariaastane, kirjutas mu ema, samuti klassikaline pianist Diana Liiv väikelastele Pjotr Tšaikovski «Lastealbumi» ja «Aastaaegade» ainetel klassikalist muusikat tutvustavad muinasjuturaamatud koos CD-plaatidega. Ennekõike kannustas teda selleks salamisi soov, et ka mina õpiksin varakult klassikalist muusikat kuulama. Nii läkski ja küllap sealt mu huvi algaski. Kasvasin üles Liina Olmaru ja Indrek Sammuli sisseloetud muusikalisi muinasjutte kuulates ning Reti Saksa joonistatud pilte vaadates.
Elu esimene musitseerimine. Olin kolmene, kui ema sõbranna, helilooja Malle Maltis kirjutas Nukufilmi animafilmile «Miriami värvid» laulu, sõnade autor oli Leelo Tungal. Taheti, et just laps selle laulu filmi jaoks sisse laulaks, ja otsustati, et võiks mind proovida. Ma ise ei mäleta salvestusest suurt midagi, kuid ema räägib, et see oli olnud päris naljakas, kuidas ma ilmselt kõigist sõnadest aru saamatagi kordasin neid järele nagu papagoi. Laul oli keeruline, ent laulsin puhtalt. See andiski emale märku, et tütar on päris musikaalne, ja ta pani mind muusikat õppima.
Viiuli asemel klaver. Et mu ema ja vanaema Maia Moik on mõlemad pianistid, otsustas ema pere pillivalikusse vaheldust tuua ja viis mind neljasena muusikakadeemia pedagoogikapraktika tudengite käe alla viiulitundidesse. Suurt arengut paari aastaga ei tulnud ja vanaema haaras ohjad enda kätte, viies lapselapse linna ühe nõudlikuma klaveriõpetaja Maigi Pakri juurde. Pakri olla kohe tabanud, et olen vintske õpilane – kõik klaveriharjutused, mis ta ette andis, tegin hooga ära. Ta pani mu peaaegu üleöö klaverit mängima. Nii see jäigi. Tänu talle on mul hea põhi, pianistile on see hindamatu väärtusega. Juba mõne aasta pärast sain esimese koha üleriigilisel noorte pianistide konkursil Tartus.
Õpetajad. Eduks on vaja pianistile annet, töökust ja head õpetajat. Kui üht pole, siis ülejäänud kaks kannatavad. Mul on kõik need olemas. Ajaga tuleb oskus jutustada klaveril lugu, tekitada meeleolu, vau-efekti, omanäoliselt interpreteerida.
Et mul tõesti on muusikalist annet, tajusin esimest korda eriti hästi siis, kui lähedased sõbrad mind üle mitme aasta jälle esinemas kuulsid – mängisin kooli kontserdil Frédéric Chopini teist klaverikontserti. Üks klassiõde, viiuldaja, ütles, et see oli talle lausa šokk, kuivõrd võluv võib klaverimäng olla. See kompliment andis indu edasi püüelda. Juba siis õppisin Marrit Gerretz-Traksmanni juures, kes viis mind mu esimesele rahvusvahelisele konkursile «Noor muusik», kus tulin kolmandaks. Seegi oli murranguline sündmus. Edu tõi tunde, et pean veel rohkem ja tõsisemalt pingutama, kui tahan tõesti pianistiks saada.
Pärast seda, kui mu ema kunagine õpetaja Hui-Ying Tawastsjerna kuulis salvestust, kus ma kümneselt mängin Helena Tulve teost «On õhtu, valgus muutub läbipaistvamaks ja sadu näib lakkavat», kutsus ta mind osalema oma meistrikursustel Hispaanias. Paar aastat hiljem võttis ema mu kaasa oma kontserdile Satie festivalile Pariisis, kus tekkis võimalus ette mängida kuulsale klaveriprofessorile Konstantin Boginole. Mõlemast said hiljem mu õpetajad. Ja just siis, kui vajasin arenemiseks rohkem inspiratsiooni, kohtusin EMTA suvekursustel Ivari Iljaga, praeguse õpetajaga muusikakeskkoolis.
Kõige pöörasem meistrikursus. Mul on olnud õnn võtta kahel suvel Riias tunde legendaarselt Vene pianistilt ja õppejõult Dmitri Baškirovilt. Ta on nõudlik ja tema meistrikursustel peab olema valmis väga karmiks kriitikaks. Kui see sobib, on tema sõnadel edasiviiv jõud. Ehkki hinnangud tema õpetamismeetodile on vastukäivad, on tunnid kallid ja sellest hoolimata suur defitsiit. Kõige halvem variant on, kui ta viskab õpilase kohe pärast ettemängu välja; natuke parem, kui ütleb, et tol pole üldse mõtet pianistiks õppida. Kolmas võimalus on, et ta kritiseerib ja ütleb halvasti; neljas, et on neutraalne, õpetab ja jagab näpunäiteid. Viies, kõige parem, kui kiidab ja ennustab helget tulevikku. Tihti juhtub, et õpilased ei kannata tema tunde välja, lahkuvad poole pealt või tühistavad tunnid pärast esmakohtumist. Mulle ta sobis, sain ka kriitikat, aga rohkem kiita. Lisaks jäid mulle teiste tühistatud ja pooleli jäetud väärtuslikud tunnid. Tema karmist õpetusest oli peamine, et nooti tuleb austada, sellest sada protsenti kinni pidada.
Vene viiulivirtuoos. Olin Riias meistriklassis ja harjutasin, kui mind kutsuti ootamatult ühele 12-aastasele Moskva viiulivirtuoosile klaverisaatjaks. Oli vaja, et keegi temaga Georges Bizet` "Carmenit" mängiks. Esimese hooga suutsin vaevu üldse midagi noodist välja lugeda; esimene läbimäng möödus suhteliselt käänuliselt ja tema vanemad olid skeptilise hoiakuga. Ka poisi nägu väljendas seda, et minuga ta seda lugu mängida ei taha. Mu ema lubas neile, et õpin loo paari päevaga ära. Nägin sellega palju vaeva, tegime ka mitmeid proove, kuid imelapse suhtumine minusse oli endine. Kontserdiks oli mul lugu näpus ja otsustasin ette hoiatamata teda üllatada ning tormakama tempo võtta. See oli väljakutse - ikkagi viiulivirtuoos, küllap saab hakkama, mõtlesin ma. See oli meie parim koosmäng! Pärast loo lõppu naeratas ta mulle esimest korda siiralt, saatjaks aplaus. See õpetas mulle, et professionaalidega mängides võib vahel ka "hullu panna".
Kunstikool. Väiksest saati käin Sally Stuudio kunstikoolis. See oli alguse poole, kui ühel päeval tuli meie sekka uus poiss, kes hakkas kohe mulle meeldima. Minu õnneks sain tol päeval ülesandeks joonistada just temast portree. Tegin neid õige mitu ja viisin paar tükki salaja koju. Sellest momendist alates armastan just portreid joonistada. Aga selle poisiga oleme suured sõbrad siiani.
«Growtopia». Olen elus ainult ühest arvutimängust totaalses sõltuvuses olnud – «Growtopiast». Piinlik küll, kuid veetsin selles mängus 8–11-aastaselt liigagi palju tunde. Kuid see oli mõneti ka elumuutev, sest ühel hetkel muutusid needsamad virtuaalsed sõbrad mu sõpradeks päriselus. Nad polnud üldse klassikalise muusikamaailmaga seotud ja see laiendas kõvasti mu silmaringi, näiteks äratas huvi popmuusika vastu. Mu playlist’i ilmusid räpparid G-Eazy, Travis Scott, Drake. «Growtopia» ise vajus unustusse, pool sõpruskonnast on aga tänaseni sealt.
Sõbrad. Isegi siis, kui mul on selja taga pingeline aeg, esinemine või midagi muud, ei premeeri ma end takodega, kuigi need on mu nõrkus – Tres Amigose omad on parimad, mida ma kunagi olen maitsnud –, vaid sõpradega. Tahan nendega aega veeta, kas või tunnikese sõbrannaga jalutada ja jutustada, see on oluline. Mul on vaja oma sotsiaalne doos kätte saada, see teeb elu ilusamaks ja paremaks.
Source: https://leht.postimees.ee/7076225/tahe-lee-liiv-kuueteist-aastaga-klassikataheks
