Kes on meie 16-aastane klassikatäht, keda Kadri Tali nimetas väikeseks imeks?
Author: Elis Vaiksaar
Publication: Postimees
Description: In-depth interview and media overview following Liiv’s public breakthrough.
Tähe-Lee on noor Eesti pianist, kes vaatamata vanusele on andnud juba palju meeldejäävaid kontserte ja silma paistnud võistlustel nii kodumaal kui ka väljaspool. Tema viimane suurim saavutus oli saate «Klassikatähed 2020» võitmine, mille žüriiliige Kadri Tali kirjeldas tüdrukut kui pisikest eesti imet.
Kuigi 16-aastaselt on tüdrukust saanud andekas muusik, tõdeb ta, et algul ei pidanud asjad üldse nii minema. Lapsena oli Tähe-Lee proovinud erinevaid huviringe ning lisaks muusikale on tüdruk andekas ka kunstis, mida siiani praktiseerib. Pärast mitmeid katsetusi muude aladega leidis vanaema, et pole siiski muud võimalust – Tähe-Leest saab kolmanda põlve pianist nende perekonnas. Võtsime tassikese teed ja rääkisime Tähe-Leega elust, inimestest ja tulevikuga seotud unistustest.
Milline inimene sa oled ning kui enesekindlaks end pead?
Olen ka varem öelnud, et mulle meeldib enda kohta kasutada terminit positiivne realist. See tähendab, et vähemalt enda arust suudan mingeid olukordi objektiivselt hinnata. Kui juhtub olema negatiivsem olukord, siis võtan hetke aega ja püüan sellest helgemad ja positiivsemad küljed üles leida. Asjades positiivsuse nägemine on väga oluline.
Inimestel on tihti palju komplekse, selle poolest ma teistest ei erine. Kuid muusika kohta võin öelda, et selles olen ma enesekindel.
Sa oled 16-aastane tütarlaps. Oled märganud oma eakaaslastel mingisuguseid põhimõtteid, mis sinu omadega ei kattu? Või kuidas suhtud näiteks vanemate inimeste austamisse?
Austus on minu jaoks miski, mille peab välja teenima. Automaatselt kõiki inimesi austades kaoks austuse väärtus. Samas väärib kindlasti austust elukogemus.
Mis sa arvad, mida võiksid inimesed üksteiselt rohkem õppida? Näiteks iseloomuomaduste poolest...
Kõik inimesed võiksid mingil määral osata teiste näitel ennast analüüsida. Samas ka kuulata teisi inimesi ja mõelda selle peale, kas alati peab asjadest enesepeegeldusena rääkima. See tähendab seda, et inimesed ei kuula tihti üksteist lõpuni ja hakkavad rääkima, mis nende meelest õige on. Ja eelarvamused on minu meelest täiesti mõttetud. Inimene võiks oma silmaga milleski või kelleski veenduda ja minna asjadele vastu ilma eeldusteta.
Teadagi pole sa oma perekonnas ainus pianist. Sama teed on käinud ka sinu ema ning vanaema. Kui palju on perekond sellel teekonnal suunanud?
Minu vanemad olevat olnud alguses sellise suhtumise ja hoiakuga, et ma peaksin küll kindlasti õppima muusikat, kuid ilmtingimata muusikakooli nad mind ei pane. Umbes kolmeaastasena pandi mind mitmesse ringi. Näiteks hakkasin käima Montessori mängutoas, balletis, kunstiringis ja titade muusikaringis, kus lõime erinevaid rütme. Mulle olevat igal pool meeldinud, välja arvatud muusikaringis. See mulle huvi ei pakkunud, sest mul hakkas seal kiiresti igav. Ma ei soovinud seal olla ning jonnisin juba sinna minnes.
Mingil hetkel aga sai ema aru, et kõik seal tehtav on minu jaoks liiga lihtne. Siis viis ta mind ETV Lasteekraani laulustuudiosse, kus olid ka väikestele lastele juba päris suured nõudmised. See mulle meeldis. Kui vanemad minu andesse uskuma hakkasid, pandi mind peagi viiulit õppima. Nad mõtlesid, et õpin mõned aastad enne kooli ning siis valin ise, kuhu kooli edasi soovin minna. Kuid viiuliga mul siiski polnud päris seda tunnet, et see on minu pill.
Eelõppe lõpupoole hakkasin paralleelselt klaverit õppima. Minult küsiti mingil hetkel, kumb pill mulle rohkem meeldib ning selleks hetkeks tundus klaver loomulikum. Eks see tuleb ka alguses kergemini kätte.
Olin umbes viieaastane, kui klaverit õppima hakkasin. Alguses püüdsin ema ja vanaema kõrvalt mingeid asju järele teha, aga ei õppinud päris järjepidevalt. Lihtsalt imetlesin seda, kuidas nemad mängisid.
Seega alustasid klaveriõpinguid juba üsna noorelt. Kui palju said lapsena üldse laps olla ning milline tüdruk sa olid?
Sain ikka väga palju laps olla. Minu vanemate suhtumine polnud selline, nagu näiteks Hiina pianistide kohta kuulnud oleme. On räägitud, et Hiina lapsi hoitakse isegi luku taga ja nad peavad terve päeva mängima. Lang Langi (Hiina pianist – toim) hoidis tema isa ühes toas luku taga ning tal polnud üldse mingit lapsepõlve. Mul midagi nii ekstreemset kunagi olnud pole. Väiksena tegin umbes viis kuni kümme minutit päevas harjutusi. Seejärel hakkas harjutamise aeg pidevalt suurenema, aga mul jäi selle kõrvalt aega ka sõpradega kodutänaval mängida.
Lapsena polnud ma selline, kes midagi teha ei soovinud – mulle meeldisid kõik need huviringid, kuhu mind viidi. Olin alati valmis kaasa lööma, kui keegi midagi huvitavat välja pakkus. Aga kui ma oma tahtmist ei saanud, oli mul kombeks päris kõvasti jonnida. Ei saa öelda, et olin otseselt halb laps, kuna pahandusi kui selliseid ma enda mäletamist mööda ei teinud. Aga tuli ette olukordi, mil viskasin oma tahtmise mitte saamisel end lihtsalt pikali ja hakkasin jalgadega trampima ning kisendama. Tagantjärele võin öelda, et lisaks emale oli ka mul endal piinlik. Aga minu sees oli mingi suur soov ikka oma tahtmist saada.
Ema on rääkinud, et isegi kui väga väike beebi olin ja sünnitusmajas koos paljude beebidega ühes ruumis viibisin, siis kõik lapsed olid vait olnud, aga üks röökis täiest kõrist kusagil nurgas. Ema ja isa veel mõtlesid, et issand, kuidas kellegi laps niimoodi karjuda saab, enne kui taipasid, et see olin mina. (naerab)
Kas sul on noore tüdrukuna tulnud ette ka selliseid hetki, mil klaveri mängimine tundus pigem tüütu kohustus?
Eks väiksena tuli küll tihti ette neid hetki, mil harjutamine päris tüütuks muutus. Aga ma ei mõelnud kordagi nii, et ma ei sooviks seda teha. Teadsin, et see on vajalik ja harjusin harjutamisega ära ning kasvatasin endas järjepidevust.
Kuidas käitud, kui pead esitama lugu, mis sulle endale väga meele järele ei ole?
Minu meelest on halb muusik see, kes ei suuda halvast loost teha head lugu. Mul on olnud selliseid olukordi, aga alati on võimalik leida lugude juures mingeid huvitavaid aspekte. Klassikalise muusikaga lihtsalt on nii, et kuulates märkad igal korral erinevaid nurki selle juures. Mul on ka endal nii olnud, et alguses näiteks lugu üldse ei meeldi, aga siis hakkan seal mingeid erinevaid mustreid kuulma ja lõpuks lausa meeldib väga.
Miks just klassikaline žanr? Ka rütmimuusikas on klaver esindatud...
Klassikalises muusikas on minu jaoks lihtsalt väga palju tahke. Aastasadade jooksul on nii palju geniaalseid heliloojaid kirjutanud väga sügavaid teoseid, mis inimesi liigutavad. Minu jaoks isiklikult on klassikaline žanr kõige loomuomasem.
Kuuldavasti kuulad sa vabal ajal hoopis teistsugust muusikat. Läbi on käinud ka fakt, et kuulad palju räppi. Milline žanr on sulle klassika kõrval kõige hingelähedasemaks saanud?
Avastasin enda jaoks ka sellise indie- või alternatiivmuusika. Aga minu viimane leid on Strawberry Guy. Mulle meeldivadki üldiselt sellised artistid, kes ei ole veel väga tuntud. Näiteks Nublut hakkasin kuulama siis, kui tal polnud veel üldse palju jälgijaid.
Aga oled mõelnud kunagi ka muud žanri klaveril katsetada?
Olen avatud erinevatele asjadele. Ma ei saa öelda, et seda enam mitte kunagi ei tee. Popmuusika töötluse voor «Klassikatähtedes» oli ka minu jaoks päris lahe ning see, et saime kõrvamonitoridega esimest korda mängida. Ma ei olnud varem midagi sellist teinud. Tegelikult oli väga ilus lugu ja kui kunagi keegi peaks soovima seda esitust veel kuulata, siis lähen ja mängin hea meelega.
Oled praegu Tallinna Muusikakeskkooli XI klassi õpilane. Samuti täiendad end Soomes Sibeliuse Akadeemias ja Itaalias Akadeemia Perosis. Äsja astusid ka EMTA noorteosakonda ning kokku on sul neli õpetajat. Kuidas sinu õppetöö hetkel välja näeb ja kas erinevate õpetajate meetodid üksteist segama ei hakka?
Õpin koolis (Tallinna Muusikakeskkoolis – toim) kolmandat aastat individuaalprogrammi alusel. Ehk siis mul ei ole otsest kohustust tundides käia ning mulle ei panda näiteks põhjuseta puudumisi. Pean iga aineõpetajaga ise kokkuleppeid tegema ning tähtaegu paika panema, millal töid järele vastan ja mis ajaks pean asjad ära tegema. Tavaliselt on kõige viimane tähtaeg millalgi suve lõpus ehk mul on päris palju aega. Muidugi on võimalikult palju koolis käimine siiski soovituslik ning kui mul on rohkem aega, siis kavatsen seda ka teha.
Õpin praegu kolmandat aastat ka Sibeliuse Akadeemia noorteosakonnas. Sealse õpetajaga (Hui-Ying Tawaststjernaga – toim) on mul väga hea klapp. Ta on väike Taiwani päritolu naine, kelle juures ka minu ema õppis. Ta on eriline just selle poolest, et tema tunnid on alati väga intensiivsed. Näiteks vahel harjutab ta minuga vaid mõnda lehekülge lausa viis tundi järjest. Sellega õpetab ta mulle järjepidevust, et kui mingi asi ei tööta, siis tuleb seda lihtsalt väga palju harjutada ning see hakkab tööle. Samuti on tema eesmärgiks see, et kõik tunnid ei oleks ühesugused – alati peab olema mingi uus lähenemine ning see on imetlusväärne, kuidas ta suudab iga kord muutuda. Samas arvestab ta alati minu repertuaariliste eelistustega. Uued lähenemised pole mulle väsitavad, kuid intensiivsus vahel küll.
Itaalia õpetaja (Konstantin Bogino – toim) tunnid on alati väga produktiivsed. Ta võib öelda vähem asju, kuid need alati töötavad ning aitavad tohutult kaasa. Ta on mulle kindlasti suureks eeskujuks, olles ise väga hea pianist ja õpetaja. Tal on huvitav meetod asjadega liialdada. Näiteks, kui ta palub mul vaikselt mängida, siis ta näitab mulle ette äärmiselt ülivaikselt, mis tõstab lati väga kõrgele. Lisaks on tal nipp, kuidas oma õpilasi motiveerida – ta lihtsalt manipuleerib nendega veidi. Ta ei ütle kunagi, et õpilane juba mängib midagi suurepäraselt, vaid rõhub sellele, et see õpilane hakkab kindlasti üsna varsti seda teost väga hästi mängima. Nii tekib ka õpilasel kohe suurem eneseusaldus ning motivatsioon.
Ka minu ema õppis kunagi just nende õpetajate käe all. See on minu jaoks justkui lotovõit – ema teadis täpselt, kelle juurde ka mind õppima suunata, kui soovin kõrgemal tasemel mängida.
Kaks suurepärast õpetajat on mul ka Eestis. Kõige kauem olen õppinud nendest Tallinna Muusikakeskkoolis Marrit Gerretz-Traksmanni juures. Tema on mulle alati olnud väga suureks toeks ja eeskujuks. Ta on ka ise suurepärane muusik ning ta on ka ühtlasi minu kammermuusika õpetaja. Võibolla ka sellepärast, et ta on kõikidest õpetajatest kõige noorem, on ta mulle ka mõnes mõttes kõige lähedasem. Saan temaga arutada asju võibolla seetõttu kergemini. Tunnen, et ta mõistab mind hästi.
Minu teine eesti õpetaja on Ivari Ilja. Tema juures õpin teist aastat. See on ka suur vedamine, sest ta on mind väga palju aidanud. Ta on nii kõrge kaliibriga muusik, et tema ülevaatlikkus ja läbinägelikkus teevad tihti lihtsalt imet.
On sul õppetööga mingisuguseid probleeme tekkinud? Näiteks pole töid tähtajaks valmis saanud.
On tõesti olnud hetki, mil koolitöid on järjest viimasele hetkele kuhjunud nii palju, et pean tegema mitukümmend tööd korraga. Siis võtan need lihtsalt ükshaaval ette. Õnneks on mu ema ka mind palju aidanud ning ma ei tunne end üksi selles olukorras. Ta on aidanud näiteks õpetajatega suhelda ja mingeid kokkuleppeid tähtaegades saavutada.
Nagu aru saan siis ema on üks sinu suurimaid tugesid. Kui palju te temaga üldse klaveri harjutamisest räägite?
Räägime ikkagi suhteliselt palju. Aga meie rääkimine näeb välja umbes nii, et ta helistab mulle suvalisel hetkel päevasel ajal ning küsib, kus ma olen ja mida teen. Kas ma parasjagu harjutan või mitte. Kui harjutan, siis lõppeb kõne üsna ruttu. Kui mitte, siis käsib mul harjutama minna. Mõnikord käivad need kontrollkõned ja torkimine närvidele, kuid saan aru, et see on mulle väga-väga palju kasuks tulnud.
Viibid tihti eemal. Kui palju sul praegu üldse sõprade ja lähedaste jaoks aega jääb?
Isegi kui ei ole väga palju aega, siis on mul ikkagi vaja enda sotsiaalseid vajadusi täita. Näiteks kui kõnnin tänaval ja näen vana sõpra ning jään temaga jutustama, siis ma ei hooli hiljem sellest, et oleksin võinud hoopiski veidi puhata või harjutada. Ja kuigi võin hiljem väsinud olla, siis teadmine, et astusin korra nii-öelda lindilt maha, nägin oma sõpra ja sain temaga rääkida, võtab pingeid maha ning teeb olukorra paremaks.
Oled saate «Klassikatähed 2020» värske võitja. Kuidas saatesse sattusid ning mida tundsid, kui said teada, et oled eelvoorust edasi pääsenud?
«Klassikatähtedesse» minemisega oli nii, et ma polnud tegelikult varem kunagi mõelnud, et võiksin sellest saatest osa võtta, sest see tundus nii raske. Tegelikult aga paar lähedast inimest väga soovitasid seda mulle, kuna nad arvasid, et see võiks olla mulle arendav väljakutse. Pianistina olin end juba korduvalt proovile pannud mitmel konkursil, kuid saates tuli lisaks muusikalistele võimetele esitleda ka oma loomingulisust, kiiret reageerimisvõimet, enese avamist ka inimesena jne.
Arvasin alguses, et see osalemine on metsikult pingeline. Tegelikkuses oli nii, et enne esimest saadet oligi pingeline ja nägin isegi õudusunenägusid. Pärast seda läks juba lihtsamaks ning mõistsin, et pean selle perioodi läbi tegema ja õudusunenäod lihtsalt välja kannatama. Harjusin keskkonnaga ära ja inimesed olid väga toredad. See õhkkond, mis alguses tundus mulle hirmutavana, polnud tegelikkuses üldse selline.
Mida arvad žüriiliikme popmuusika töötluse voorus öeldud kommentaarist, et sinu etteastel kasutatud tehnika puhul oleks justkui tegu karaokele peale mängimisega?
Mulle meeldis niimoodi eksperimenteerida ja läheneda teistmoodi. Ma ei kahetse, et seda tegin. Kui see oleks minu eriala ja see, mida ma kogu aeg teen, oleksin ehk võibolla seda kriitikat isiklikult võtnud. Kuid tol hetkel ma ei tundnud ennast absoluutselt puudutatuna ja igal professionaalil on õigus oma arvamusele.
Kui kindlalt sa end finaalis tundsid? Millised olid emotsioonid pärast võitu ja mis on sinu edasised plaanid?
Mul oli finaaliõhtul kätega probleeme. Ma ei ütleks, et see oli tingitud lavanärvist, kuna olen ju harjunud esinema. Pigem mingisugusest alateadlikust stressist. Võimalik ka, et ma harjutasin veidi liiga palju keerulisi lugusid. Esinemise ajaks unustasin selle õnneks lihtsalt ära.
Aga pärast võitu... Olen praegugi veel veidi füüsiliselt väsinud. Finaalile järgnenud hommikul pidin minema «Terevisiooni» saatesse. Istusin grimmitoolis, kus oli väga ere valgus, mis pani mu silmad punetama ja vett jooksma. Seal selgitati mulle, et silmad on magamatusest ja väsimusest paistes.
Praegu olen üsna hoogsalt oma asjadega edasi toimetanud. Hakkasin näiteks uut kava õppima ning ei hakka mingit suurt pausi vahele jätma.
On sul ka varem esinemise ajal probleeme ette tulnud?
Kõige hullem esinemine oli mul ükskord Sibeliuse Akadeemias, kus oli väga oluline kontsert. Tundsin, et mul süda hirmsasti läigib, aga otsustasin siiski esineda. Mulle veel öeldi, et kui sa peaksid laval oksendama, siis pööra pea hirmkallist Steinway klaverist eemale… Õnneks suutsin mängida nii, nagu tavaliselt.
Tähe-Lee sõnul pole tal tuleviku osas küll erilisi plaane, kuid unistab sellest, et ühel päeval saaks ta oma isikliku kontsertklaveri, millega esinemistel käia. Foto: Kairit Leibold/ERR
Teatavasti oled sa esinenud paljude koosseisudega üle terve maailma. Milline on olnud sinu siiani kõige meeldejäävam esinemine väljaspool Eestit?
Ma arvan, et näiteks kontsert, mis toimus kunagi New Yorgis Merkin Hallis koos Camerata orkestriga. See oli tõesti eriline kontsert minu jaoks. Aga üldiselt meeldib mulle ka väga sõpradega koos mängida. Mind kutsuti kunagi Tšehhi esinema. Olin seal koos veel mitme noore muusikuga ning see oli esimene kord, kui ma ei pidanud mitte midagi võitma, et sinna esinema pääseda. Mul oli äärmiselt hea meel selle üle. Nemad võitsid selle ja ma lihtsalt mängisin koos nendega. Väga uhke võitjate kontsert oli, mida kanti raadios üle ja võeti linti. Igatahes oli mul väga suur au, et nad just mind sinna mängima kutsusid.
Kuidas koroonaaeg sinu tegemisi on mõjutanud?
Kui koroona tuli, siis pidin esimest korda üksi õppima ja hakkama saama. See oli selline aeg, kus pidin teadlikult ka enda jaoks aja maha võtma. Õpetajaid sel hetkel minu kõrval füüsiliselt ei olnud ning pidin iseseisvalt vaatama, kui kaugele mingite teostega lauludega jõuda suudan. Avastasin, et vajadusel saaksin mingi tasemeni ka ise hakkama. Samas õnneks väga pikalt päris omapäi ma siiski ei jäänud. Mingi aja pärast peale karantiini algust hakkasid mul ikkagi regulaarselt iga nädal olema veebitunnid Ivari Iljaga – see oli mulle väga suureks abiks. Ma ei taha ette kujutadagi, kui halb oleks olnud, kui sedagi võimalust poleks olnud. Soome õpetaja ei tahtnud üldse veebitunde teha enamiku karantiiniajast, kuid lõpuks proovis ka tema - ja see toimis nii hästi, et oleme paar korda ka pärast seda veebitunde teinud - küll hoopis põhjusel: et ei peaks iga kord teise riiki reisima.
Karantiiniajal kujunes mul välja omamoodi päevaplaan. Kuna tundus, et aega on palju, ja tekkis ootamatult võimalus ka nende asjadega tegeleda, milleks varem polnud aega, siis hakkasin oma aega teadlikult jagama. Näiteks käisin hommikuti jooksmas ja õhtuti päikeseloojanguid vaatamas. Lugesin palju. Kokkasin, vaatasin häid filme. Mõnel päeval lobisesin mitu tundi sõbrannaga telefonis. Jagasin oma aega kõige jaoks, kuid pidasin meeles, et kõige olulisem on siiski harjutada. Püüdsin olla jätkuvalt järjepidev, sest teadsin, et ka mind võib tabada motivatsioonilangus. Seega proovisin teha kõik selleks, et see aeg mööduks mulle ka erialaselt võimalikult valutult ja ilma raskemate tagajärgedeta. Näiteks õppisin palju uut repertuaari – seda saab teha ka iseseisvalt, ilma õpetajateta. Lõpuks tüütas see isolatsiooniaeg mind ikkagi ära ning hakkasin sõpru igatsema.
On sul muusika kõrvalt ka mingeid muid mõtteid tekkinud, millega võiksid tegeleda siis, kui sa enam klaverit mängida ei saaks?
Ma ei ole kunagi realistlikult mõelnud, et hakkaksin tulevikus midagi muud tegema. Samas olen veidi mõelnud, mis oleks see alternatiiv. Olen lisaks klaverile ka kunstis üsna tugev ning eriline anne on mul just portreede joonistamise peale. Seega saaksin sellega tegeleda. Kunagi maksti portreekunstnikule päris korralikku raha. Tänapäeval kahjuks selliseid kunstnikke enam ei vajata, sest meil on nüüd ju fotograafid ja kaamerad ning peaaegu mitte keegi ei lase enam kalli raha eest endast portreed joonistada.
Ainus võimalus, kuidas saaksin selle oskuse enda kasuks tööle panna, on leida mingi oma stiil. Mingi omanäoline värvikooslus või teistmoodi idee, mida ma veel siiani leidnud ei ole. Lisaks on mulle oluline, et mul oleks joonistamisel ees kindel prototüüp või veel parem – pilt. Ma ei ole selline joonistaja, kes saab maalida puhtalt vaid kujutluspildi järgi. Samas muudab elusa prototüübi maalimise keerukaks fakt, et kui ta end korragi liigutab, muudab see kohe tervet pilti.
Samuti pakub mulle huvi antropoloogia. Täpsemalt kultuuriantropoloogia. Just see, mis peitub inimese sisemaailmas. Minu isa tõstab vahest ka minu teadlikkust transpersonaalsest arengupsühholoogiast, see on ka päris huvitav.
Kus võiksid olla näiteks kümne aasta pärast?
Olen siis 26-aastane. Ma ei oska öelda, kus täpselt olla võiksin, aga mu karjäär võiks olla seal maal, et oman isiklikku kontsertklaverit, mida saan igale poole esinemistele kaasa võtta. See võib tunduda utoopiline, aga unistada ju võib!
