KAIE METSLA INTERVJUU TÄHE-LEE LIIVIGA Petruška ja Anna Maria

Review

10 Sept

Author: Kaie Metsla
Publication: Tähenduse teejuhid. Postimees
Description: Young Estonian pianist Tähe-Lee Liiv reflects on her artistic journey, the influence of her teachers, and her studies with Sir András Schiff in Berlin. She discusses Bach, Nordic and contemporary music, artistic freedom, and the experiences that have shaped her individual voice as a musician.

Meie tutvus Eesti noore pianisti Tähe-Lee Liiviga sai alguse selle aasta 14. aprillil, mil ta andis Tallinna Raekojas kaks minikontserti: „Only 21st Century“ ja „Only 20th Century“. Raekojas kõlasid tema esituses nii Prantsuse impressionisti Claude Debussy, Soome modernisti Einojuhani Rautavaara kui ka noorte heliloojate Liisa Hõbepappeli ja Iraani juurtega Alireza Farajianhamedani teosed.

Tähe-Lee on üles kasvanud sõna otseses mõttes muusika keskel – tema pianistist ema harjutas tiibklaverit samas toas, kus väike Tähe-Lee magas. Viiulist, mis oli tema esimene instrument, loobus ta varakult, kuid jõudis sealt loomuliku jätkuna klaveri juurde. Üheteistkümneaastaselt Pariisis kogetud elumuutev õppetund avas uue maailma ning pani aluse teekonnale, mis on viinud ta õppiva ja tegutseva artistina mainekatesse õppeasutusse, nagu Royal College of Music Londonis ja Barenboim-Saidi Akadeemia Berliinis, kust ta õpib 2022. aastast Sir András Schiffi juhendamisel. Schiff on valinud ta ka oma kontserdisarja „Building Bridges“. Selle sarja raames on Tähe-Lee esinenud Euroopa olulisemates kontserdisaalides Viinist Bonnini ja Brüsselist Berliinini.

2019. aastal võitis ta Eesti pianistide konkursi ning aasta hiljem peaauhinna ETV saates „Klassikatähed“, olles mõlemal korral ühtlasi noorim osaleja. Tema repertuaar hõlmab ligi kolmekümmet klaverikontserti ning ta on soleerinud orkestrite ees üle kogu maailma – Eestist Iisraelini, Brüsselist New Yorgini. Oma debüütalbumil esitab ta Arvo Pärdi klaveriloomingut. Käesoleval aastal ilmub plaadifirmalt Da Vinci Classics tema teine album, mis on pühendatud Soome muusikale. Plaadil kõlavad Jean Sibeliuse, Einojuhani Rautavaara ja Magnus Lindbergi teosed. Pärast meie kohvikuvestlust lendaski ta selle plaadi salvestusele.

Tähe-Lee Liiv ei määratle end ühe koolkonna, õpetaja ega traditsiooni kaudu. Tema tugevus peitub eri maailmade ühendamises – ta on leidnud nende kaudu oma isikupära ning keeldub allumast välistele ootustele. Pärit väikesest Eestist, on ta alustanud suurt teekonda.

Me alustasime oma vestlust ühiselt kogetud minikontsertide muljetest.

...
Kaie: Kõigepealt aitäh nende kenade väikeste muusikaampsude eest! Kui ma sind kuulasin, jäin mõtlema, kas helid tekitavad sul mängu ajal ka visuaalseid kujutluspilte?

Ma püüan sageli mõelda kujundite kaudu. Näiteks vestlesin vahetult enne kontserti kahe noore heliloojaga, kelle uudisteoseid ma kontserdil esitasin – Liisa Hõbepappeli ja Alireza Farajianhamedaniga. Mängisin samal päeval esimest korda nende teosed ette ega teadnud veel täpselt, kuidas need kõlama hakkavad. Mõlemad heliloojad andsid mulle oma teoste mõtestamiseks üsna erinevaid pidepunkte. Alireza julgustas mind suhtuma partituuri vabalt – unustama taktijooned ning vajadusel isegi tempot muutma. Liisal olid aga oma esiettekandele tuleva loo „LOG“ kohta väga konkreetsed karakterilised kujundid: näiteks vihane ja äkiline seisund, mis areneb edasi, kuni ühel hetkel kõik laabub, lisaks veel musta pilve kujund. Sellised kujutluspildikesed aitavad mängule palju kaasa. Kaasaegsete heliloojatega töötamise võlu seisnebki selles, et enne kontserti on võimalik omavahel suhelda, omavahelise jutuajamise käigus võivad teose tähendus ja interpretatsioon märkimisväärselt muutuda. Seekord tajusin seda eriti selgelt – see, kuidas mängisin neid lugusid kontserdipäeva hommikul ja hiljem õhtul laval, oli täiesti erinev.

Loomulikult tekib küsimus, kuidas mängida siis, kui heliloojat enam elavate seas ei ole. Kas ma mängiksin näiteks Johann Sebastian Bachi teisiti, kui saaksin temaga vestelda? Bachi muusika on minu jaoks nii ajatu, et mõnikord kõlab see lausa ülimalt modernselt – ma ei taju, et see on kirjutatud mitu sajandit tagasi. Ma ei püüa end vägisi ajastusse tagasi suruda, vaid keskendun sellele, mida parajasti mängin. Teatav stiilitunnetus ja koolkondlik mõju jäävad muidugi alati alles.

Minu õpetaja Sir András Schiff Berliinis õpetab väga puhast ja selget mängu ning loomulikku lähenemist. Paljud esitavad Bachi kiiremaid passaaže ühtlaselt ja etüüdilikult, kuid minu õpetaja eelistab rõhutada nende muusikalist kulgu ja suuremaid fraasikaari. Ta on rääkinud, et Bachi käsikirjades on noodijoon sageli justkui laineline, kaartega seotud, mis viitab sellele, et muusika ei soovi kõlada kandiliselt ega rangelt. Selles on vabadus, aga see vabadus eeldab väga head maitset. Seda ei saa mängida ainult metronoomi järgi. Viimane on muidugi lihtsam, sest siis ei pea tegema nii palju teadlikke valikuid. Samas jääb alati oht vabadusega liialdada.

Mul on vedanud, et õpin ühe maailma tunnustatuima Bachi interpreedi juures. See, kuidas ta õpetab, on andnud mulle tohutult vabadust ja kergust. Kui ma varem Bachi mängisin, tundsin sageli segadust – ei saanud aru, milline on õige tee. Mõnikord luuakse Bachi muusika tõlgendamise ümber liigagi palju abstraktseid ja isegi müstilisi tähenduskihte, mis kipuvad selle selgust ja puhtust hägustama. Viimase nelja aasta jooksul olen Sir András Schiffi juures õppides hakanud palju selgemalt tajuma, kus jookseb vabaduse ja piirangute vaheline hea maitse piir.

Schiff tuleb muide järgmisel hooajal Eestisse. Ta on varasemalt esinenud Estonias ka aastatel 2019 ning 2022, tema kontserdid on alati välja müüdud. Viimasel kontserdil Eestis esines ta näiteks nii, et avaldas kava alles kohapeal ega jaganud eelnevalt selle kohta mitte mingit infot – talle meeldivad ootamatud lahendused.

Ka minul on erakordne rõõm ja au esineda 23. septembril Estonia Kontserdisaalis Tallinna Kammerorkestri solistina kontserdikavaga „Mostly Bach“: esitan kolme Bachi tuntuimat klaverikontserti. Kuna Bachi muusika on mulle viimastel aastatel nii olulise tähenduse omandanud, siis on see kontsert mulle üks järgmise hooaja tähtsamaid.

K: Traditsiooni ja vabaduse teemalt on hea edasi liikuda. Leo Tolstoi on oma raamatus „Mis on kunst?“ arutlenud kunstniku ülesande ja tõelise kunsti olemuse üle. Ta leiab, et tõeline kunst sünnib siis, kui kunstnik suudab oma tunde vormida ja anda selle vaatajale edasi viisil, mis teda puudutab. Samas on ta suurte institutsionaliseerunud koolide suhtes üsna skeptiline ja leiab, et need ei pruugi õpetada seda kõige olulisemat – tunnet. Paistab, et muusikas kehtib sarnane loogika: valid teose, annad selle edasi ning kui see kuulajat puudutab, ongi kunst sündinud.

Sul on kogemus mitme suure muusikakooli ja -traditsiooniga. Kus sina näed tasakaalu oma isikupära ja institutsioonide ootuste vahel? Kas on olnud olukordi, kus sa ei nõustu õpetaja või õpetatavaga?

Mingis mõttes ma mõistan, mida Tolstoi silmas peab. Institutsioonid võivad vahel tõepoolest ahistama hakata. Olen kuulnud paljudelt sõpradelt – eriti neilt, kes on alustanud pillimänguga veidi hiljem –, et nad tunnevad end mõnes aspektis teistest maha jäävat. Suurde institutsiooni jõudes tekib kohe surve: pead mängima nii või naa, sul peab olema kindel repertuaar ja tase. Tagaplaanile jääb küsimus, miks me üldse muusikat armastama hakkasime ja miks me pillimänguga alustasime. See on noore muusiku jaoks kahjuks üsna keeruline olukord.

Mul endal sellist tunnet õnneks tekkinud ei ole. Võib-olla suuresti seetõttu, et liigun üsna tihedalt kahe õppeasutuse vahel. Õpin Londonis Royal College of Musicus (RCM) ja Berliinis Barenboim-Saidi Akadeemias. See on juba iseenesest tavatu olukord. Mul ei ole ühtainsat kindlat verstaposti, mille järgi end kujundada või kelle ootusi täita – neid on mitu, ja need erinevad teineteisest nii palju, et piirid hakkavad paratamatult hajuma.

Lisaks on mul juba ka aktiivne kontserdielu, nii et olen sellest „mullist“ mingis mõttes välja astunud. Mind ei mõjuta näiteks see, kui ma olen teinud tehnilise eksami ega ole saanud maksimumpunkte. Ausalt öeldes ma isegi ei vaata oma punktisummasid. See süsteem tundub mulle üsna kummaline: hinnata muusikuid nii, et üks saab 76 ja teine 81 punkti. Mida see õigupoolest tähendab? See on niivõrd subjektiivne ja minu meelest ka loogikavaene. Londoni koolis antakse, tõsi küll, ka põhjalikke kirjalikke kommentaare, mis on muidugi väärtuslikud. Berliinis erialaeksamitel otsest numbrilist hindamist ei ole, kuigi hiljuti sain teada, et mingi arvestus taustal siiski toimub. Selline lähenemine tundub mulle mõistlikum – ma arvan, et kunsti saabki hinnata ainult subjektiivselt, seda ei saa kuidagi numbritesse suruda.

Oluline on see, et artistina on mul hakanud kujunema juba oma minapilt. Mitte et see oleks valmis – kaugel sellest –, kuid protsess käib. Õpetajad on andnud mulle väga väärtuslikke nõuandeid: kuidas valida repertuaari ja kuidas leida oma hääl. Üks neist märkas, et minu esimene CD-plaat kogu Arvo Pärdi klaveriloominguga tõstab mind pianistina erilisest küljest esile ning et minu artistinatuurile sobib põhjamaine muusika ka laiemalt. Seetõttu soovitas ta mul seda suunda teadlikumalt arendada ja oma kontserdikavadesse lõimida. Sellest soovitusest sündiski mul Schiffi kureeritud „Building Bridges“ sarja põhjamaise muusika kontserdikava Jean Sibeliuse, Edvard Griegi, Einojuhani Rautavaara, Arvo Pärdi ja Heino Elleri muusikaga. Esitasin seda oma Euroopa tuuril väga olulistes kontserdipaikades. Sellest omakorda sündis idee teha koostöös Da Vinci Classics plaadifirmaga minu järgmine CD-plaat Soome klaverimuusikaga – Sibeliuse, Rautavaara ja Lindbergi loominguga, see ilmub 2026. aasta sügisel.

Mu põhjamaise muusika kontserdikava võtsid nii publik kui ka kontserdi korraldajad väga hästi vastu. Mulle tundus, et selles hinnati just värskust ja uudsust. Enamik minu eakaaslasi mängib üsna sarnast kanoonilist klaverirepertuaari ja samu heliloojaid; harva kohtab neid, kes teadlikult midagi uut otsivad. See on osalt ka traditsioonist tingitud. Koolid püüavad küll eristumist soodustada. Näiteks Londoni koolis on eksaminõue, et nelja aasta jooksul tuleb esitada vähemalt üks viimasest veerandsajast aastast pärit teos, samuti on kohustuslik esitada teos alaesindatud autorilt: näiteks naisheliloojalt, mustanahaliselt heliloojalt või muul põhjusel varjule jäänud mittekaasaegselt heliloojalt. Sageli aga lahendatakse see nõue formaalselt: mängitakse mõneminutiline pala ja ongi kõik. Selline teos ei jõua tegelikult artisti repertuaari ega mõjuta tema minapilti. Seetõttu tunnen, et mul on vedanud, minu õpetajad on osanud mind traditsiooni sees suunata viisil, mis on aidanud mul oma tee leida.

K: Kes need õpetajad on, kelle tugi ja soovitused on sind enim aidanud?

See õpetaja, kes soovitas mul keskenduda põhjamaisele repertuaarile, oli minu Londoni õppejõud Dmitri Alexeev. Berliini õpetaja Sir András Schiff kiitis selle mõtte kohe heaks. Kui ta pakkus mulle võimalust Euroopa tuuriks, käisin mina omakorda välja selle kava. Ta oli väga rõõmus ja ütles, et see on suurepärane idee – ja see tõesti töötas. Legendaarsesse Flagey’sse Brüsselis kutsuti mind kolm korda tagasi ning nüüd lähen sinna juba neljandat korda.

Kolmandal kontserdil kohtusin seal ühe agendiga, kellega oleme nüüd koostööd alustanud. Ta aitab mul leida esinemisi Beneluxi riikides ja Prantsusmaal. Pärast seda suurt tuuri püüdsin ka sotsiaalmeedias aktiivselt jagada, kus ja mida mängin. Selle tulemusel võttis minuga ühendust ka üks saksakeelne agent – nii et praegu on mul tegelikult kaks agentuuri. Suuresti tänu sellele, et julgesin minna ja esitada tavapärasest erinevat repertuaari.

K: Teeme nüüd mitu sammu tagasi päris algusesse. Milline on sinu esimene äratundmishetk muusikas? Kas on mõni konkreetne pala, millest sinu lugu muusikas algab?

Ma kasvasin üles muusika keskel. Ärkasin muusika peale ja uinusin muusika saatel – magasin ema toas, kus oli ka tiibklaver. Olen tavaliselt üsna sügava unega, kuid ema harjutas varahommikust alates virtuoosset repertuaari. Mäletan, et ta mängis tundide viisi Igor Stravinski „Petruškat“ ning ka Arvo Pärdi „Für Anna Mariat“. Need on kaks konkreetset teost, mis on mul lapsepõlvest eredalt meeles.

Ise alustasin viiuliga – see oli mu vanemate valik. Mängisin seda umbes aasta.

Hardo: Kui vana sa siis olid?

See oli eelkooliiga, sageli alustataksegi aasta-paar enne kooli. Hakkasin viiulit mängima nelja-aastaselt, kuid see ei sobinud mulle üldse. Sõrmed valutasid ja ma küsisin õpetajalt, millal see valu üle läheb. Tema vastas, et mitte kunagi, sellega tuleb harjuda, sõrmenahk muutub paksemaks ja tekivad armid. Selle peale otsustasin üsna kiiresti, et tahan sealt ära tulla.

Ema ja isa olid pannud mind viiulit mängima – ilmselt mõeldes, et kaks põlvkonda pianiste on juba piisav. Nii ema kui vanaema on pianistid. Samal ajal hakkasin aga kõrvalt klaverit mängima ja see tundus mulle palju loomulikum. Vanaema märkas seda ning tegi otsuse: aitab viiulist. Nii toimus üleminek klaverile täiesti loomulikult, ilma suuremate aruteludeta. Mul on väga vedanud, sest ka Eestis on mul olnud parimad õpetajad: algklassides Maigi Pakri, keskastmes Marrit Gerretz-Traksmann, keskkoolis lisandus Ivari Ilja. Eesti klaverikooli tase on erakordselt kõrge – Ivari Ilja näiteks on kahtlemata maailmatasemel pianist ja pedagoog ning minu Eesti õpetajad on andnud mulle parima võimaliku vundamendi.

Aasta hiljem ütles Bogino mulle, et peaksin mängima Pjotr Tšaikovski klaverikontserti. Mäletan, et vaatasin teda ja mõtlesin, kas ta teeb nalja. Tegemist on ligi pooletunnise teosega orkestrile ja klaverile, mis nõuab solistilt tugevat oktavitehnikat ja sisaldab hulgaliselt kiireid passaaže. Olin siis alles neljateistkümneaastane. Võtsin siiski väljakutse vastu ja sain sellega üllatavalt hästi hakkama. Kaks aastat hiljem esitasin sama kontserti Eesti pianistide konkursil ning see tõi mulle seal võidu.

Tõsisem huvi klaveri vastu tekkis mul aga siis, kui minu ellu tuli rohkem rahvusvahelist liikumist. Eesti on väike ning enam-vähem samaealisi pianiste on lihtsalt kogemuste vahetamiseks ning vastastikuseks innustamiseks liiga vähe. Konkursid on kogemuste vahetamiseks ka hea võimalus, kuid mina isiklikult pean palju olulisemaks, et mul oleks rohkelt erinevaid ettemängimisi, meistriklasse ja kursuseid. See kõik algas, kui olin üheteist- või kaheteistkümneaastane. Minu ema võttis mind kaasa Pariisi, kus ta esines oma endise õpetaja, Konstantin Bogino korraldatud Satie festivalil. Seal sain spontaanselt Boginolt esimese tunni. See oli elumuutev kogemus, tema lähenemine oli minu jaoks uudne ja inspireeriv. Hiljem, kui hakkasin tema juures Itaalia erakoolis sessiooniõppes õppima, aitas ta mind tohutult nii muusikaliselt kui ka tehniliselt. Ka see keskkond noortest muusikutest, kelle poole vaatasin tol ajal alt üles, mõjutas mind palju – mitmetest on saanud tänaseks väga edukad noored pianistid. Näiteks Bogdan Dugalić ja Federico Crema, aga ka näiteks Tarmo Peltokoski, kes on tänaseks üks maailma tuntumaid noori dirigente. Midagi sellist polnud ma varem kogenud. Mu silmade ees avanes täiesti uus maailm ja areng oli paari kuuga hüppeline.

Bogino julges mulle kohe anda teoseid, mida Tallinna Muusikakeskkoolis ei oleks ilmselt veel soovitatud. Mäletan, et mängisin Frédéric Chopini kolmandat ballaadi – see on juba tõsine ja mahukas teos –, samal ajal kui paljud minu eakaaslased Eestis esitasid veel lühemaid väikevorme. Tema usaldas mulle kohe nõudliku ja virtuoosse repertuaari. Aasta hiljem ütles Bogino mulle, et peaksin mängima Pjotr Tšaikovski klaverikontserti. Mäletan, et vaatasin teda ja mõtlesin, kas ta teeb nalja. Tegemist on ligi pooletunnise teosega orkestrile ja klaverile, mis nõuab solistilt tugevat oktavitehnikat ja sisaldab hulgaliselt kiireid passaaže. Olin siis alles neljateistkümneaastane. Võtsin siiski väljakutse vastu ja sain sellega üllatavalt hästi hakkama. Kaks aastat hiljem esitasin sama kontserti Eesti pianistide konkursil ning see tõi mulle seal võidu.

H: Koos orkestriga?

Jah, koos orkestriga. Inimesed imestasid, et nii noor mängija suudab nii keerulist teost nii veenvalt esitada. Mäletan, et Sten Lassmann tuli minu juurde ja ütles, et pole varem kuulnud, et nii noor pianist mängiks oktaveid nii puhtalt.

Bogino usk minusse töötas. Arvan, et ilma nende väljakutseteta oleksin jäänud sarnasele teele paljude Eesti pianistidega, kes hakkavad suurte teostega tegelema alles kuueteist- või seitsmeteistkümneaastaselt. Mul oli selles mõttes edumaa – mind suunati varakult suuri väljakutseid vastu võtma, seda tasakaalustasid ka väga rohked erinevad impulsid kõigilt minu suurepärastelt õpetajatelt – nii Eestis kui välismaal. Aasta hiljem viis ema mind ka oma teise endise õpetaja, Taiwani päritolu Hui-Ying Liu-Tawaststjerna juurde – alguses meistrikursustele Hispaanias, hiljem sain sisse tema juurde Sibeliuse Akadeemia noorteosakonda. Tema istus minuga tundide viisi. Mäletan, et olin kaheteistkümnene ja üks minu klaveritund kestis lausa neli tundi järjest. Tema meetod oli väga intellektuaalne: ta justkui lammutas kõik koost ja ehitas siis algusest peale uuesti üles. See oli väga väsitav. Esimestel aastatel – tegelikult isegi kuni ülikooliajani – ei saanud ma päris hästi aru, miks see peab nii kaua kestma ja mida ta sellega täpselt saavutada tahab. Tagantjärele on selge, et see andis mulle tohutult palju: detailitunnetust ja analüütilise harjutamise oskust. Tema tundides harjutasimegi koos, ta näitas, et mõttetöö on sama oluline kui sõrmede liikumine. Paljud noored pianistid ei oska tegelikult harjutada, mängitakse lihtsalt läbi, korratakse sama kohta kümneid kordi ja loodetakse, et tulemus paraneb. Enamasti see nii ei toimi. Probleeme tuleb osata lahendada erinevate vahenditega, ja tema andis mulle neid tööriistu lõputult. Tänu sellele suudan täna tehniliste või muusikaliste väljakutsete puhul kiiresti valida, millisest vaatenurgast läheneda. Ta laiendas minu tööriistakasti tohutult.

K: Kas sa tunned end laval pigem eesti pianistina või lihtsalt kosmopoliitse muusikuna?

Olen palju ringi rännanud ja õppinud erinevatest rahvustest õpetajate juures, kuid mul on Eestiga oma väga tugev side. Rahvusvahelisel tasandil olen mõistnud, kui oluline on kodumaa tugi ja tunnustus. Osalesin juba kuueteistkümneselt, ja varem, kõigil võimalikel Eesti mõõduvõtmistel: võitsin Eesti pianistide konkursi „Klassikatähed“ ning mitmeid noortevõistlusi.

Eesti on väike riik ja konkursse ei ole palju, kuid need avasid mulle olulisi uksi. Hakkasid tulema kontserdipakkumised, tekkisid kontaktid muusikute ja kontserdikorraldajatega. Selline võrgustik on artistile äärmiselt tähtis. Rahvusvahelisel tasandil tajun, et mind vaadatakse teisiti, kui teatakse, et olen oma kodumaal juba midagi saavutanud. Öeldakse: ta on kodus oma tee läbinud, nüüd saame teda edasi aidata. Selles mõttes olen isegi tänulik, et tulen väikesest riigist, siin pannakse kergemini tähele. Kui oleksin sündinud näiteks Saksamaal, oleks konkurents olnud palju tihedam ja võib-olla oleksin jäänud märkamatuks. Eestiga seob mind ka repertuaarivalik. Võtan oma kavadesse sageli Arvo Pärdi ja Ester Mägi loomingut. Soovin Ester Mägi klaverikontserti rohkem tutvustada ja ehk kunagi ka plaadistada.

K: Kas sul on meeles mõni ebaõnnestumine, mis on hiljem osutunud väärtuslikuks?

Väiksemaid asju on ikka olnud – mõni kontsert, millega pole rahule jäänud, või olukord, kus kõik ei läinud plaanipäraselt. Aga midagi suurt ei oska välja tuua. Seni võin küll öelda, et mul on olnud pigem õnne ja asjad on läinud hästi.

H: Sa liigud Londoni ja Berliini vahet – ilmselt seetõttu, et kumbki pakub midagi erinevat. Mida sa kummastki saad? Kuidas tajud nende kahe kultuuri erinevat õhustikku?

Teen seda eelkõige oma õpetajate pärast – mind huvitavad nemad ning kõik muu kaasneb sellega. Tegelikult oli mul algselt mitu aastat plaan minna ainult Londoni Royal College of Musicusse Dmitri Alexeevi klaveriklassi. Ma ei osanud unistadagi, et satun Berliini Sir András Schiffi juurde – see tundus nii kauge ja ebareaalne võimalus, et ei tulnud isegi mõttesse. Aga nii läks. Olin mitu aastat järjest käinud Alexeevi meistrikursustel – nii Itaalias kui ka koroonaajal veebis, panin mikrofonid üles ja mängisin talle. Nägin tõesti palju vaeva, et leida võimalusi tema juures õppimiseks. Tema klassi on väga raske pääseda: kuigi see on suur, on ta äärmiselt valiv. Olin väga õnnelik, kui Londoni kooli lõpuks sisse sain, see on absoluutne maailma tipp-muusikakõrgkool. Aastatel 2022–2025 on ta olnud edetabelis esimesel kohal, 2026. aastal on ta Juilliardi järel teisel kohal. Kuid olulisem kui kool on siiski sobivus õpetajaga.

Schiffi juurde jõudmine tekkis aga täiesti ootamatult – suvel enne sisseastumiseksameid. Mind kutsuti Jūrmala festivalile, kus igal aastal osaleb üks noor pianist igast Balti riigist meistrikursustel maailmakuulsate pedagoogide käe all. Esialgu pidi seal õpetama Schiff, kuid koroona tõttu jäi see ära. Hiljem räägiti võimalikest veebitundidest, kuid ka see ei teostunud. Lõpuks tuli asendajana Norra tuntud pianist Leif Ove Andsnes. Järgmisel aastal tuli Schiff aga juba ise kohale ja mind kutsuti tagasi tema meistriklassi. Olin siis seitsmeteistkümneaastane. Pärast kursust küsis ta minu tulevikuplaanide kohta. Vastasin ausalt, et ei tea. Seal viibis ka minu Soome õpetaja Hui-Ying Liu-Tawaststjerna, kes tundis Schiffi varasemast. Pärast ühist õhtusööki soovitas mu õpetaja mul kandideerida Schiffi klassi Barenboim-Saidi Akadeemiasse Berliinis, öeldes, et mul võib olla võimalus sinna sisse saada. See tekitas minus vastuolulise tunde – mul oli ju juba aastaid kindel plaan olemas. Nii juhtuski, et sain sisse mõlemasse kooli ning kuna ma ei suutnud valida, otsustasin jääda mõlemasse. Eeldasin, et mingil hetkel tehakse valik minu eest ära, kuid seda pole siiani juhtunud.

Kuidas see praktiliselt võimalik on? Koolide tunniplaanid ei kattu ning ka vaheajad on erinevatel aegadel. Kui ühes koolis on vaheaeg, olen teises, ja vastupidi. Londonist on lihtsam eemal olla – Royal College of Music on väga suur, ligi tuhande üliõpilasega asutus, kus kohalolekut ei jälgita nii rangelt. Kirjutasin kõigile oma õpetajatele ausalt, kuidas olukord on. Kohustuslikke aineid on seal õnneks vähe – läksin sinna ju eelkõige Dmitri Alexeevi klassi pärast. Berliinis on kord rangem. Barenboim-Saidi Akadeemias on palju humanitaaraineid – kirjandus, üldajalugu, filosoofia, valikained – ning seal nõutakse vähemalt 75-protsendilist kohalolekut, vastasel juhul ei saa kursust läbida. Seetõttu olen suurema osa ajast veetnud Berliinis, kuigi viimastel aastatel on ajajaotus muutunud tasakaalustatumaks.

Lõpetan sel aastal mõlemas koolis bakalaureuseõppe ja loodan jätkata järgmisest õppeaastast juba magistrantuuris.Dmitri Alexeev on klassikalises mõttes super õpetaja: ta on iganädalaselt olemas, pühendunud ja järjepidev. Viin talle uue teose ja me töötame selle kallal koos. Ta kehastab kõike seda, mida tavaliselt õpetaja all mõistetakse. Sir András Schiff on mentor selle sõna kõige laiemas mõttes. Tal endal on väga tihe kontserdigraafik – umbes sada kontserti aastas –, ta reisib pidevalt ega ela püsivalt Berliinis. Tal on kodud Londonis, Firenzes ja Jaapanis ning Berliinis viibib ta pigem harva. Kui ta aga tuleb, on see sündmus. Tal on meie koolis kokku ainult viis õpilast ning õhkkond tema klaveriklassis on täiesti teistsugune. Õpe toimub 4–5-tunniste ühissessioonidena, kus kõik Schiffi klassi õpilased kuulavad üksteise mängu ja õpetust. Sageli tulevad kuulama ka teised tudengid ja vahel isegi inimesed väljastpoolt kooli, kord tuli sinna näiteks maailmakuulus viiulikunstnik Anne-Sophie Mutter. Need tunnid on sisuliselt avalikud meistrikursused, kuigi neid nii ei reklaamita. Me valmistame ette kindlad teosed, kuid ei tea kunagi, kes esimesena mängib. Schiff valib selle spontaanselt. Nii võib juhtuda, et ootame neli tundi ja siis tuleb kohe lavale minna. Ta on isegi öelnud, et see on omaette treening: oskus mängida ilma soojenduseta, lihtsalt istuda ja seejärel kohe klaveri taha astuda. See on väga väärtuslik oskus.

Sir András Schiff on mentor selle sõna kõige laiemas mõttes. Tal endal on väga tihe kontserdigraafik – umbes sada kontserti aastas –, ta reisib pidevalt ega ela püsivalt Berliinis. Tal on kodud Londonis, Firenzes ja Jaapanis ning Berliinis viibib ta pigem harva. Kui ta aga tuleb, on see sündmus. Tal on meie koolis kokku ainult viis õpilast ning õhkkond tema klaveriklassis on täiesti teistsugune. Õpe toimub 4–5-tunniste ühissessioonidena, kus kõik Schiffi klassi õpilased kuulavad üksteise mängu ja õpetust. Sageli tulevad kuulama ka teised tudengid ja vahel isegi inimesed väljastpoolt kooli,

Iga kord, kui ta ise ette mängib, on tunne, nagu sajaks kuldmune – kõik on lummatud. Lisaks on tal tohutu ajalooline ja intellektuaalne pagas: ta loob metafoore, asetab teosed ajastu konteksti ning seob muusika teiste kunstiliikidega. Need grupitunnid ei ole individuaalne töö õpetajaga, kuid see, mida ta selle lühikese ajaga edasi annab, on geniaalne. Just seetõttu olen jäänud mõlemasse kooli.

K: Mõned aastad tagasi intervjueerisime sinu eakaaslast – Firenze Kunstiakadeemias õppinud Saara Välit („Firenze vägi“; TT#21, 6.22). Ta rääkis, et kui ta maalib, paneb ta sageli muusika taustaks – see viib ta justkui teise maailma ja suunab loomeprotsessi. Kas muusikas toimub midagi sarnast? Tekivad sul mängides visuaalsed kujundid, vormid või maastikud?

Jaa, eriti impressionistliku muusika puhul. Näiteks see Liisa Hõbepappeli pala, mida ma minikontserdil mängisin, tekitab tunde, nagu ma maaliksin helidega. Ma lisan akordide vahele värve, mitte tingimata konkreetseid toone – pigem pintslitõmbe tunnet ja voolavust. Sama tunnet püüan edasi anda ka muusikas. Käisin pikka aega ka kunstikoolis – Sally Stuudios, päris varasest east kuni täiskasvanuks saamiseni. Minu lemmikõpetaja oli Anniki Kari.

K: Anniki on vist kõigi sallykate lemmik.

Jaa! Ma tegin seal oma lõputöö muusika ja kunsti seostest. Printisin akvarellipaberile nooditekstid, nii et noodikiri jäi poolläbipaistvaks aluspõhjaks, millele maalisin erinevate ajastute ja teoste meeleolusid. Need ei olnud konkreetsed kujutised, vaid abstraktsed, impressionistlikud tõlgendused. See ei olnud ehk kõige rafineeritum kunstiteos, kuid mulle meeldis idee – tuua kokku kaks minu jaoks olulist maailma. Näitusel paigutasin tööde juurde kõlari, kus kõlasid teosed, mida olin akvarellides kujutanud. Nii sai muu tööd üheaegselt nii kuulata kui ka vaadata. Lõputöö tegin küll ära, kuid ametlikult ei ole ma kunstikooli lõpetanud – selleks oleks tulnud teha veel kümmekond tööd juurde.

Mul seostuvad ka helistikud väga selgelt värvidega. Tean, et paljudel muusikutel on sarnane kogemus. Näiteks C-duur on minu jaoks valge, D-duur täiesti oranž. Teised helistikud ei ole nii selged, kuid igal neist on oma varjund. Sama kehtib heliloojate kohta. Kui esinen orkestriga, mõtlen alati ka sellele, mis värvi kleiti kanda – see on minu jaoks oluline. Olen mänginud palju klaverikontserte ja igaühel neist on minu jaoks oma värv: Robert Schumann on oranž, Sergei Rahmaninov punane või sügav meresinine, Wolfgang Amadeus Mozart kuldne, valge või roosakas, sädelev. Ma ei suudaks mängida kontserti kleidis, mille värv minu jaoks muusikaga üldse ei haaku – see tunduks lausa vale.

H: Koroonaaeg on meie jutust paar korda läbi käinud, see langes just sinu teismeeale. Kas oled hiljem mõelnud, millist mõju see sinu arengule ja maailmatunnetusele avaldas? Võib-olla saad rääkida ka oma põlvkonna kogemusest.

See aeg mõjus inimestele üsna erinevalt. Mõned kasutasid seda väga produktiivselt, teised tundsid, et maailm on seisma jäänud ja kõik on justkui katkenud. Minu jaoks oli see tegelikult väga hea aeg – sain lõpuks tegeleda asjadega, milleks mul muidu kunagi aega ei olnud. Neid tegevusi oli lõpuks nii palju, et pidin need kahe päeva peale ära jaotama. Käisin peaaegu iga päev jooksmas, maalisin ja joonistasin, pidasin päevikut ning lugesin Fjodor Dostojevski romaane „Idioot“ ning „Kuritöö ja karistus“, ka teisi vene klassikuid. Küpsetasin iga paari päeva tagant mõne uue koogi, mida polnud varem proovinud. Harjutasin rahulikult uut repertuaari – õppisin selgeks kogu Maurice Raveli „Miroirs’i“ tsükli ning Ludwig van Beethoveni klaverikontserdi. Lisaks käisin mere ääres jalutamas. Ma elan Viimsis, meri on vaid viie minuti kaugusel. Sellist aega pole mul varem olnud. See oli tõesti väga hea aeg.

Johann Sebastian Bach on loomulikult helilooja, kelle loomingust kõik välja kasvab. Sageli öeldakse, et ta on Lääne muusika üks olulisemaid algallikaid. Ludwig van Beethoven oli seevastu revolutsiooniline: ta tegi asju, mida varem polnud tehtud, ning laiendas muusikalise mõtlemise piire väga tugevalt. Tema loomingus eristatakse kolme perioodi, ta muutus oma elu jooksul märgatavalt. Samas on tal otsesed seosed Bachiga: ta kirjutas variatsioone, kasutas fuuga elemente ja viitas varasematele vormidele. Seetõttu neid kahte sageli ka kõrvutatakse – Bach kui alus ja Beethoven kui järgmine suur hüpe.

K: Kui sa vaatad oma repertuaari, eri ajastute klassikalisi heliloojaid, siis millise ajastuga sa ise kõige enam kaasa kõlad?

Kui lähtun muusikast, siis kõige rohkem kõnetab mind Johann Sebastian Bachi muusika. Tunnen, et see on kõige vahetum ja autentsem. Muidugi on pärast Bachi kirjutatud väga palju suurepärast muusikat, aga see ei mõjuta mind nii otseselt kui tema. See on päris keeruline küsimus, ma pole sellele varem niimoodi mõelnud.

H: Kuna jutt läks Bachile, meenub üks tuntud mõte: „„Hästi tempereeritud klaviir“ on klaverimuusika Vana Testament ja Beethoveni sonaadid Uus Testament.“ Kuidas sina sellest aru saad?

K: Meil on aeg viimaseks küsimuseks. Pianist peab ju alati ka publikut silmas pidama. Kas sa mõtled enne kontserti, millise tundega su kuulajad saali tulevad? Ja kas pärast kontserti küsid, kuidas sa nendeni jõudsid?

Minu jaoks on kõige olulisem kontserdi algus – see, kuidas publikuga suhestuda ja ruumi tunnetada. Kui ma lavale astun, püüan aru saada, milline atmosfäär saalis on, kas publik on kohal, avatud ja valmis kuulama. See on väga intuitiivne, aga minu meelest tajutav. Ma tean inimesi, kelle kontserdid on läinud raskeks just seetõttu, et nad on saali energiat valesti hinnanud. Kui kummardan ja alustan mängu, saan juba esimeste hetkede jooksul aru, kuidas publik reageerib, kas nad on kaasas, kas nad naeratavad, kas nad hingavad koos muusikaga. Esialgne taju võib kogu kontserdi kulgu väga tugevalt mõjutada. Kontserdi lõpu poole liigun juba omas rütmis, siis ma enam ei loe nägusid ega reaktsioone. Seal saan ainult loota, et see, mis sündis, jõudis ka kohale. Aga kokkuvõttes ei ole ükski kontsert ühepoolne monoloog – see on pidev dialoog publiku ja esineja vahel.

K: Suur-suur aitäh sulle selle jutuajamise eest!

Diana Liiv

KAIE METSLA INTERVJUU TÄHE-LEE LIIVIGA Petruška ja Anna Maria

Estonian Music Days 2026 (Part 4)