Pianist, kel siht jõuda muusikaga inimeste südamesse
Author: Aigi Viira
Publication: Aplaus
Description: Profile article on Liiv’s artistic goals and musical motivation.
„Oluline on teada, mis on eesmärgid, kuhu tahad lõpuks välja jõuda,” ütleb pianist Tähe-Lee Liiv, kelle meelest on ilma eesmärkideta elu võrreldav pimeduses kobamisega. „Mul on väga pikalt olnud sihiks muusikaga kõnetada inimesi ja jõuda nende südameisse.” Paistab, et Tähe-Lee, saate „Klassikatähed” viienda hooaja võitja, on oma sihti publiku südameid puudutada edukalt teostamas ning liigub valitud teel õige vägeva sammuga. Muusika, mis dikteerib päeva rütmi, ja äärmuslik enesedistsipliin – need moodustavadki Tähe-Lee elustiili selgroo. Ning klaver, mis omakorda sihikindlust kasvatab, sest see kuninglik instrument tunneb kohe ära, kui muusik tööga tagasi on hoidnud. „Distsipliin seostub mulle kohustuste ja harjumustega ning mul on tekkinud aastate jooksul harjumus iga päev harjutada,” möönab Tähe-Lee, et klaver on tõepoolest omamoodi kasvataja. Temal on koduks kasvataja Estonia tiibklaver, millega ta veedab vähemalt viis tundi päevas. „Järjepidevus on minu elus läbiv, sest kui seda ei ole, ei jõua tulemusteni. Võid harjutada teinekord päevas vähem, aga harjutad ikkagi iga päev. See on tähtis!” Sest üksnes ajaga tuleb oskus jutustada klaveril lugu, tekitada meeleolu ja omanäoliselt interpreteerida, usub noor pianist. Sellisel loogikal on olnud tulemusi, mitme eduka konkursivõiduga. Mullu pälvis ta tänavusel klassikatähtede konkursil IX Eesti pianistide konkursi I preemia ja Tallinna Filharmoonia eripreemia. Ning need võidud on kõigest jäämäe tipp, kui arvestada, et Tähe-Lee on alates 2011. aastast end võistlustel proovile pannud. Võidukalt. Seda on märgatud. „Tähe-Lee klaverimängus on küpsust, hingestatust temast ja loomulikku enesekindlust, mis võiks olla omane palju vanemale inimesele,” kirjutab pianist Kadri-Ann Sumera noore kolleegi kohta ajakirjas Muusika ja rõhutab olulisimat Tähe-Lee loomujoont – sihiteadlikkust.
Ei maksa arvata, et praegune Tallinna Muusikakeskkooli õpilane poleks varateismelisena läbi elanud aega, mil klaveri harjutamine tähendas piinarikast ja tüütut kohustust. „Sel ajal ma väga ei viitsinud, tõrge tuli sisse,” mäletab ta 12aastast ennast, kellele pakkus muusikast märksa suuremat põnevust sõpradega koos hängimine. Sesse kriisi sekkus aga juhus. „Huvitav, aga 12aastasena hakkasin Itaalias käima, kohtusin seal välismaa noortega, kes mängisid väga-väga hästi,” räägib ta. „See tekitas minus tohutut imetlust ja vau-efekti. Mõtlesin, et tahaksin ka niimoodi mängida, kuid Eestis olid sõbrad ja muud huvid ning suurt viitsimist ikkagi ei olnud. Kui aga taas välismaale sattusin, siis sain alati heureka-elamuse ja tuli ka motivatsioon. Nii et kui kodus isegi ei viitsinud harjutada, siis järjepidevusest siiski tegin seda.” Ajapikku andis tõrksus alla ning seltsielu sõpradega asendus taas tundidega klaveri ja nootide seltsis. Nüüd väidab Tähe-Lee kindlalt, et pianistile toovad edu anne, töökus ja hea õpetaja. Veel enam, praegu on tal lausa neli erialaõpetajat ja seetõttu on käsil neli koolikorraga. Muusikakeskkoolis juhendavad teda õpetajad Marrit Gerretz-Traksmann ja Ivari Ilja, EMTA noorteakadeemias Ivari Ilja, Sibeliuse akadeemias Soomes ootab Tähe-Leed õpetaja Hui-Ying Liu-Tawaststjerna ning Perosi akadeemias Itaalias õpetaja Konstantin Bogino.
Mõneti oli just 70aastane pianist ja õppejõud Bogino see inimene, kes Tähe-Leele hoogu juurde andis. „Juhuslikult võttis ema mind kaasa Pariisi, kui läks sinna esinema,” jutustab Tähe-Lee esmakohtumisest väärika ja suure meistriga. „Elasime nädal aega tema õpetaja juures, klappisime juba alguses väga hästi ja ta tegi suhteliselt ettepaneku, et võiksin tema juurde õppima minna.” Tähe-Lee klaverimängus on küpsust, hingestatust ja loomulikku enesekindlust. Alustas klaveriõpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis Maigi Pakri klaveriklassis. Alates aastast 2013 õpib klaverit muusikakeskkoolis Marrit Gerretz-Traksmanni klaveriklassis ja aastast 2019 lisaks Ivari Ilja käe all. Viimase juures jätkab õpinguid ka EMTA noorteosakonnas alates 2020. aastast. Alates 2017. aastast õpib ka Konstantin Bogino juures, alguses Bergamos Accademia Santa Cecilias ja 2019. aastast Accademia Perosis Biellas. 2018. aastal alustas klaveriõpinguid Helsingis Sibeliuse akadeemia noorteosakonnas Hui-Ying Liu-Tawaststjerna klaveriklassis.
On silma paistnud kodu- ja välismaistel konkurssidel alates 2011. aastast. 2019. aasta oli muljet avaldav: esikoht Eesti keskastme muusikakoolide (TMKK, Elleri kool ja Otsa kool) vahelisel konkursil; virtuoossuse eripreemia rahvusvahelisel konkursil „1st Nordic Junior Piano Competition” Rootsis; esikoht New Yorgis toimunud konkursil „2019 Concerto Competition ’Theodor Leschetizky’ for Gifted Young Pianists”; Fano auhind ja stipendium Veneetsia festivalil Venice Music Masters; teine koht New Yorgis rahvusvahelisel Gershwini muusika konkursil, esikoht ja kaks eripreemiat IX Eesti pianistide konkursil ning esikoht konkursil „IV Future Stars International Piano Competition”. 2020. aasta ei jäänud kehvemaks: esikoht Eesti keskastme muusikakoolide vahelisel konkursil „Kolme kooli konkurss”, III koht Narva rahvusvahelisel Chopini konkursil ja peavõit ETV noorte muusikute telekonkursil „Klassikatähed 2020”.
On esinenud solistina koos Tallinna Kammerorkestri, Pärnu Linnaorkestri, konkursi „Noor muusik” orkestri, Veneetsia Chioggia Kammerorkestri, Alion Baltic Festivali Sümfooniaorkestri, Virumaa Kammerorkestri, New York Camerata orkestri ja ERSO-ga. „Mul on sõpru, kes on entusiastlikud ja uudishimulikud ning küsivad muusikasoovitusi ja paluvad aeg-ajalt klaverit mängida,” kõneleb Tähe-Lee, kelle sõpruskonna huvi klassikalise muusika vastu on tõusuteel ning noorel pianistil on rõõmu omaseltsilistele uusi teadmisi jagada. „Raadiopopist tüdined õige ruttu, aga klassikalise muusika teostega on vastupidi: mida rohkem kuulad, seda rohkem paeluvad. Loodan publikule just seda pakkuda.”
„CHOPIN ON ALATI ÜKS MU SUURTEST LEMMIKUTEST OLNUD.” „Praegu kisub mind rohkem vene heliloojate poole – Rahmaninov ja Prokofjev,” mõtiskleb Tähe-Lee Liiv ja lisab kiiresti: „Aga Chopin on alati üks mu suurtest lemmikutest olnud! Kaks aastat tagasi mängisin tohutult palju Chopini muusikat ja minu repertuaaris oli seda kaks-kolm tundi. Mängisin ära kõikidest Chopini kirjutatud klaverižanritest ühe, näiteks ühe ballaadi, skertso, masurka, valsi, poloneesi, klaverikontserdi, etüüdi ja nii edasi. Arvan, et Chopini romantism köidab teismelisi. Lapseeast välja kasvades, kui muusika hakkab rohkem huvitama, on tavaliselt romantism esimene, mis enda jaoks avastatakse. Mulle kajastab Chopini muusika kõige siiramaid tundeid, tema lood on küll lihtsad, aga seal on palju emotsioone.”
Tipp-pianistid valivad selle, mis nende käte all kõige paremini kõlab ja mida nad kõige paremini tunnetavad. See võib olla Steinway, aga ei pea olema. Mullu, kui Tähe-Lee osales Eesti pianistide konkursil, oli tal valida kolme klaveri vahel: Steinway, Fazioli ja Bösendorfer. Tähe-Lee valis Bösendorferi. „Osa pianiste isegi ei proovinud instrumente, vaid läksid otsejoones Steinway juurde, sest arvasid, et kõige kuulsam ja kallim klaver on kõige parem,” meenutab ta. „Kuid iga Steinway ei ole kõige parem valik, sest mulle tundus, et see klaver oli suure saali jaoks liiga teravakõlaline. Seetõttu valisin Bösendorferi, sest see kõlas pehmemalt.” Tähe-Lee valik osutus õigeks, sest koos kõlasid nood kaks esikohavääriliselt. Iga päev on Tähe-Lee suurim sõber aga siiski kodumaine Estonia. Nemad on kaheks lahutamatud. Vähemalt esialgu. Tõenäoliselt ei murra armastust Chopini vastu ka praegune tõmme vene heliloojate poole. Nood hakkasid Tähe-Leed köitma siis, kui ta luges läbi klassikute Fjodor Dostojevski „Idioodi” ning „Kuritöö ja karistuse” ja Lev Tolstoi romaani „Anna Karenina”. „Kuidagi need vene arhetüübid on paelunud mind,” tunnistab Tähe-Lee, kellele näib vene klassika hinge pugenenud olevat. Vähemalt Tšaikovski 1. klaverikontserti on ta juba ERSO-ga mänginud, 2. ja 3. aga veel mitte. Küll jõuab.
