Perekondliku musitseerimise ilu ja võlu
Author: Maret Tomson
Publication: Postimees. Sakala
Description: Two musical families from Viljandi organized a joint concert featuring chamber works by composers like Bach, Vivaldi, Piazzolla, Ester Mägi, and Dvořák, with standout contributions from guest pianist Tähe-Lee Liiv. Beyond the music, the event highlighted strong ensemble playing and a warm sense of unity among the young performers that deeply resonated with the audience.
Viljandi muusikakoolis on õppinud mitu muusikalist perekonda ja aastaid tagasi tegi kool ka mõne vendade ja õdede ühise kontserdi, kuid pikapeale see tore komme hääbus. Nüüd võtsid kaks aktiivset perekonda, Praksid ja Onnid, ise asja ajada ning korraldasid 23. detsembril Jaani kirikus oma laste kontserdi.
Pillide mõttes sobisid need kaks peret hästi kokku. Onnide lapsed mängivad põhiliselt keelpille: Miia Olivia ja Maari Ello viiulit, Miko Marius ja Mingo Maru tšellot. Maur Mikk Onni ning Johann ja Kõu Praks on klaveriõpilased. Nii sai moodustada klassikalisi kammerkoosseise. Lisaks osales noorte muusikute hea sõber Tähe-Lee Liiv, kelle solistikarjäär on juba muljetavaldav. Sellest hoolimata ei mõjunud ta staarina, vaid sulandus hästi muusikalistesse kooslustesse.
Selliste tuntud lugude kõrval nagu Bachi klaverikontsert number 5, Vivaldi "Talv", Piazolla "Buenos Airese talv" ja teised mängiti ka vähem kuuldud muusikat. Minu suurima huvi pälvis Ester Mägi klaverikontsert, millest esitati teine osa. Silmapaistva vanema põlve helilooja loomingust on kõige tuttavamad koorilaulud ja kammermuusika, kuid aastatel 1951 ja 1953 loodud klaverikontserti on väga harva esitatud. Selles noorpõlveteoses on peidus kõik meie muusika maestra loomingu väärtused: värsked ideed, peen viimistlus, elegantne ja maitsekas tervik. Imetlesin, kui hästi see teos sobitus klassikaliste lugude vahele, ka esitus oli hea: Tähe-Lee Liiv kahe viiuli ja tšello saatel.
Kontserdi põhiteljeks olid Antonín Dvořáki bagatellid oopus 47, mis oli noortele jõukohane, vaheldusrikas ja lahe muusika. Kuulsime seda isegi kahel korral: esialgu keelpillide ja klaveriga ning lõpus lisapalana klaveri asemel harmooniumiga, nagu helilooja selle 1878. aastal oli loonud. Siin said noored pianistid ka oma jalad nobedasti tööle panna. Harmoonium lisas mõnusa omapärase tämbri ja ansambel musitseeris teisel korral veelgi vabamalt ja suurema mõnuga.
Kuulajaid oli kirikus rohkesti ja üllataval kombel oli kohale tulnud valdavalt noorem põlvkond, keda klassikalise muusika kontsertidel harva näeb. Lisaks muusikalistele elamustele tõi kontsert publikuni veel lisaväärtuse, mida oli märgata, õigemini tunnetada pisiasjades. Need väikesed hetked, kui loo lõppedes vanem õde õrnalt patsutab noorema venna õlale, nagu öeldes: "Tubli olid!", või enne koosmängu algust vahetatud sõpruskondlikku ühtekuuluvust kinnitavad pilgud, andsid tunnistust tihedatest sidemetest noorte vahel, mis on kinnistunud tänu muusikale. Ühise tunnetuse ja kokkuhoidmise soojus jõudis ka publikuni ja oli selle kontserdi hinnaline lisaväärtus. Võib-olla isegi kõige olulisem.
Source: https://sakala.postimees.ee/8162957/perekondliku-musitseerimise-ilu-ja-volu
