Muljeid Narva Chopini konkursilt
Author: Ada Kuuseoks
Publication: Ajakiri Muusika
Description: The article discusses Tähe-Lee Liiv’s participation in the 2025 Narva Chopin Youth Piano Competition, where she won third place and received several special awards, highlighting her high technical skill and musical expression.
// Järgnevalt mõtisklen range pedagoogi pilguga konkursil kuuldu üle. Mängijaid oli kokku 35, enamjaolt sõna otseses mõttes tublid õpilased. Igal võistlusel räägitakse ikka ja jälle enneolematust taseme tõusust. Kas seekord oli kuulda erilisi talente? Selliseid, nagu esimesel Tšaikovski konkursil Van Cliburn, kellele ei tahetud alguses esikohta anda, või Lucas Debargue, kellele seda ei antudki. Tänavune Narva grand prix läks vanimale osalejale Leyla Zeynalovale (18) Aserbaidžaanist, kes on esinenud siin varem ka noorimas rühmas, võitnud II koha ja narvakate tulise poolehoiu (tema vennale Rustamile omistati grand prix 2012. aastal). Leyla on kuue aastaga kindlasti kasvanud, kuid tema praegused etteasted polnud nii laitmatud, kui oleks ehk oodanud. Kõige enam häiris käte lahusmäng Chopinis. Meie Tähe-Lee Liiviga tekkis tahtmatult võrdlusmoment, sest eri voorudes langes neil kokku “Andante spianato ja suur hiilgav polonees”. Leyla on ehk tundelisem, lubas endale tehniliselt raskemates kohtades agoogilisi järeleandmisi, ent vasakus käes kadus siiski noote, ka ei järginud ta fraseerimisel helilooja poolt kirjutatud kaari. Tähe-Lee mängukultuur ja tehniline pagas on kahtlemata kõrgel tasemel, ta on huvitav ja suure repertuaariga pianist. Alles kaks kuud tagasi kuulsime teda mahuka kavaga Eesti pianistide konkursil, kus finaalis kõlas terve Tšaikovski 1. klaverikontsert. Muidugi, peab õppima kogu aeg juurde uusi etüüde ja muud repertuaari, kuid siin, ma arvan, teenis ta miinuspunkte oma verivärske Chopini etüüdiga op. 25 nr 4, kus dirigeerivas bassihääles kadus palju noote, ka sonaadis ja skertsos tuli ette üksikuid apse. Kuid hinnatav on Tähe-Lee oskus ehitada teose tervik läbi loendamatute värvikate detailide sisulis-dünaamilise tipuni. Seekord pidid küll eesti muusikasõbrad leppima tema III kohaga, aga tegemist on ju alles karjääriredeli alumiste astmetega. Vanema rühma II preemia laureaat Poolast Krzysztof Wiercinski ei pidanud Beethovenis samuti lugu helilooja fikseeritud strihhidest. Võõrkehana mõjusid kramplikud äravõtmised, häiris pedaali kolksumine. Üldse, noormehe pedaliseerimine jättis mitmel pool soovida. Kõlatehnika puudujäägid kajastusid eriti klaverikontserdis e-moll, mida sai kuulda lausa kolmel korral, viimaks Estonia kontserdisaalis galakontserdil. Parimal pillil ja suures saaliski ei hakanud kõlama too lummav algusteema.
Võtan julguse tunnistada, et vanemas rühmas paistis mulle endalegi esialgu uskumatuna sümpaatia Saksamaa suunas. Kõhetu, 18-aastaseks saav Taiwani päritolu Yi-Chung Huang alles alustas oma õpinguid Hannoveri muusika ja teatri kõrgkoolis. Ta on eriline nii oma kummalises olemises kui muusikasse suhtumises. Tulla konkursile Beethoveni sonaatide seas ülikõva pähkli “Hammerklavieri” I osaga ja kohe haarata publikut mingi seletamatu maagiaga – see on tõepoolest kordumatu nähtus! Tema mängus peegeldus tohutu seesmine energialaeng, mis jätkus pommina lahvatanud Chopini C-duur etüüdis nr 1 ühegi kriimustuseta, aga mitte á la robot. Juhtusin noormeest nägema umbes kümme minutit enne finaalvooru: äärmine kontsentratsioon, ümbrusest täiesti välja lülitunud, meditatsioon või mingi oluline rituaal. Tallinnas konkursi galakontserdil, kus teises pooles kõlasid klaverikontserdid orkestriga, esitas ta esimeses pooles Chopini fantaasia f-moll. Küsisin mitmelt, kes meeldis sellel kontserdil enim ja sain vastuseks ikka tema. Esmakordselt Narva konkursi ajaloos tuli laureaadiks Saksamaa, Yi-Chung Huang hinnati koos Tähe-Lee Liiviga III koha väärilisteks. //
Source: https://www.ajakirimuusika.ee/muljeid-narva-chopini-konkursilt/
