Kassikäpaline aastapäevakontsert
Author: Kaur Riismaa
Publication: Delfi. Kultuur
Description: The article notes that Tähe-Lee Liiv's performance of René Eespere's Ritornell F-dur played a central role in shaping the concert's reflective and introspective atmosphere, acting as a key piece that grounded the overall mood of the event.
Aastapäeva kontsert oli heas mõttes just kontsert, milles eriilmelised muusikud esitasid erinevaid teoseid. Polnud lavastatud vahepalasid, milles näitlejad teksti ütlevad või teevad vähem-rohkem päevapoliitilisi kommentaare. Võrreldes eelmise aastaga, kui lavastaja oli Renate Keerd, oli pauku ja mürtsu vähem.
Kontserdi sidusid tervikuks lava kaheks jaganud kõrgele risttahukale projitseeritud soome-ugri laadis sümbolid, kõik veidi kaljopõllulikult rohmakad.
Pärast hümni ja presidendi kõnet algas kontsert Elyca Edovaldi köielkõnniga. Tänapäeva Eesti ei ole õnneks riik, kus valitseks ainult üks õige rahvus ja üks õige arvamus (see valitseja oma). Nii nagu kodus pere keskel tuleb alatasa arvestada teiste arvamuste, soovide ja liikumistega, toimib samamoodi tasakaalu hoides terve ja terviklik ühiskond. Ise seda ehk ei märkagi, aga viisakas olles, teretades ja head teed soovides juba parandadki enda ja teise tasakaalu. Ilus vaikuses pinev stseen. Nagu ütles kontserdi kohta kunstiline juht Jaan Eik-Tulve: „Kogu loodu on tervik ja meil ei ole ka siin väikesel maal võimalik millegi eest peitu pugeda. Nii elame praegusel ajal üle erinevaid pingeid, milles me ise ehk otseselt süüdi ei ole, kuid mis meid väga tugevalt mõjutavad. Saame vaid loota, et need pinged ajapikku lahenevad ja sellele on meil kõigil oma võimalus kaasa aidata. Eelkõige hoides oma kodu, kus on turvaline ja hea ning kus inimesed armastavad ja hoiavad üksteist.“
Soome-ugri sümbolid
Kontserdi sidusid tervikuks lava kaheks jaganud kõrgele risttahukale projitseeritud soome-ugri laadis sümbolid: vöökirjad, kuused, jõed, naised-mehed, kõik veidi kaljopõllulikult rohmakad. Sümbolid ilmusid, justkui tuul kandnuks mandalateks liiva kokku, ja kadusid siis, kui tuul need laiali puhus. Soome-ugri motiivid kombineerisid erinevaid uusi kujundeid, nii moodustusid pöörlevatest vöödest rattad, milles olid teised rattad ja mis tuletasid meelde Hesekieli kirjeldatud keerubeid (Hesekiel 10:10). Seejuures ei mõjunud piibli- ja mandalamotiivid kontekstiväliselt, kunstnik ja lavastaja olid kombineerinud eri kultuure ja religioone. Soome-ugri sümbolid lõid ruumi, milles käsitleti eri päritolu armastust, igatsust, kõiki inimlikke tundeid. Arvo Pärdi „Ma kuulsin häält taevast ülevalt“ ja Cyrillus Kreegi „Taaveti laul 121“ (psalm 121 „Iisraeli hoidja“) hoiavad Jumala meie kohal ja musta mulla meie all, piirates ka inimese elu nii siit- kui ka sealtpoolt. Kontserdi repertuaar ulatus kaugelt piiblihämarusest läbi meie rahvaluule tänapäeva välja. Vist põnevaim kooslus oli Andrew Lawrence-Kingi ja Maarja Nuudi interpretatsioon Jaan Kaplinski luuletusest „See maailm, mis elab sinus“. Barokk-kolmikharf kõlas põnevalt, aga orgaaniliselt Nuudi vokaali ja elektroonilise seadega kokku.
Piibli- ja mandalamotiivid ei mõjunud kontekstiväliselt, lavastus kombineeris eri kultuure ja religioone.
Ansambel Vox Clamantis esines koosseisus Anna Masurtžak, Jaanika Kuusik, Anete Peäske, Susanna Paabumets, Kadri Hunt, Aleksandra Bekušev, Anto Õnnis, Sander Pehk, Sakarias Jaan Leppik, Ryan Adams, Taniel Kirikal, Tõnis Kaukmann, Aare Külama.
Võtme kontserdi mõistmiseks andis „Ritornell F-duur“ (kirjutanud René Eespere), mida esitas klaveril Tähe-Lee Liiv.
David Kellneri „Aariat“ esitasid Anna-Liisa Eller kandlel ja Taavi Kerikmäe harmooniumil.
Rein Rannapiga esines koos aastaid tagasi „Eesti otsib superstaari“ saatest tuule tiibadesse saanud Kristjan Kannukesega.
Veidi tõmbas risttahuka edasi-tagasi liikumine-kiikumine tempot maha, esinejate vahele tekkisid pausid, aga aastapäeva pidulik kontsert ei peagi teab mis tempokas olema. Tänavu oli see lihtne, aus, visuaalselt huvitav ja rahulik. Pane silmad kinni ja kuula, keskendu, lülita ennast argimöllust välja. Üldfilosoofiline ja sissepoole pööratud esmapilgul, kuid avab ennast kaasa mõeldes või mõttes järele kogedes.
Turvaline valik
Võtme kontserdi mõistmiseks (või vähemalt endale lahti mõtestamiseks) andis „Ritornell F-duur“, mille on kirjutanud René Eespere ja mida klaveril esitas Tähe-Lee Liiv. Esinejate taha tahukale projitseeriti vöökirju iseloomustavaid sõnu: kassikäpaline, sõelasarviline, rotirajaline, koerakäpaline, preesisilmiline, lätilapiline jne. Need on veidrad, justkui välja mõeldud sõnad. Aga ka Eesti ise, siin elanud ja elavad inimesed, meie keeled ja mõtted on samamoodi kirjud nagu meie rahvariided, vööd ja kuued. „Kust ma tunnen enda kodu, millest märkan oma maja“ kõigi teiste seast? Kojas on taalrite taguja, saunas sangavitsutaja, kuu korstnas ja koit aknas – elu kõiges oma kirevuses.
Kontserdil kõlanud tekstide autorid on üsna turvaline valik: Lydia Koidula, Kristjan Jaak Peterson, Ernst Enno, Jaan Kaplinski. Heliloojadki teada ja tuntud: Cyrillus Kreek, Gustav Ernesaks, Veljo Tormis, Arvo Pärt, René Eespere, Rein Rannap, Evelin Seppar, Maarja Nuut, Kristjan Kannukene. Nimekirja lisanduvad mõned heliloojad ja muusikud, kes on endale Eestis kodu leidnud. Näiteks Andrew Lawrence-King, keda nimetatakse harfikuningaks ja -virtuoosiks, Tallinna barokkorkestri muusaks ja kapellmeistriks. Klarnetist Soo-Young Lee, kes esitas Evelin Seppari pala „Vool“, on õppejõud Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning klarnetirühma kontsertmeister ERSO-s. Aga ka näiteks David Kellner, Bachi kaasaegne, Tartus ja Tallinnas elanud baltisakslane, kelle „Aariat“ esitasid Anna-Liisa Eller kandlel ja Taavi Kerikmäe harmooniumil.
Mis on Eesti eesmärk?
Kokkuvõttes oli selleaastane kontsert ilus, väljapeetud ja turvaline. Juba üle igasuguse piiri kiskuvas üldises solvumises, avalikus üksteisele ärapanemises ja lihtsalt puerilises vingumises, mis meedia kaudu inimese eraellu tungib, oli kontsert meeldiv vaheldus. Aeg mõtelda, millises riigis me elame ja tahaksime elada. Aga ka aeg mõelda, mis eesmärgiga me seda riiki hoiame. Mis on Eesti eesmärk? Eelkõige ju olla koduks nendele inimestele, kes siin elavad ning tahavad elada, kasvatada lapsi, õppida ja töötada.
Source: https://kultuur.delfi.ee/artikkel/120272929/arvustus-kassikapaline-aastapaevakontsert
